Paljajalu jooksmine – miks, millal ja kuidas?

Ma käisin sel aastavahetusel Küprosel ja kogesin seal väga hämmastavaid kogemusi läbi paljajalu olemise. Ma kõndisin päevad läbi ookeanis. Jalutasin mööda linna tänavaid paljajalu ning vahepeal tossudega. Seal ma hakkasin märkama suurt vahet. Mõnda aega tossudega jalutades hakkas mul selg valutama ning jalad ära väsima. Mul on päris kallid ja väga professionaalsed jooksutossud, mis peaksid toetama jalga 100%.

Üks hommik ma ärkasin seal reisil olles üles ja mõtlesin, et nüüd on aeg minna jooksma. Kell oli 5 hommikul. Ma otsustasin oma hirmu ületada ning teha seda paljajalu. Läksingi siis sellises koidukumale eelnevas videvikus jooksma. Tänavad olid tühjad – ei pidanud teiste inimeste pilkude pärast põdema.  Tundsin, et keha rüht on nii mõnus. Kerge oli liikuda ja polnud enam ebameeldivat higistamise tunnet.

Higistasin küll, aga teisel moel. Lõpuks jõudsin randa ja käisin ujumas – kõige lõpuks tegin veel üsna füüsilise jooga seeria. Kell oli siis umbes 8 ning ma sain mediteerida täies õndsuses päikesetõusu vaadates. Hiljem liikusin tagasi sinna, kus ma elasin. Üsna kergel sammul ning tohutu suure energiaga, mida harilikult pole olnud pärast 3 tunnist treeningut.

See kogemus pani mind mõtlema, et maast on võimalik ammutada energiat, millega me suudame sooritada füüsilisi katsumusi täie kergusega. Kogu selle nädala Küprosel katsetasin edasi paljajalu olemise väge. Oma jalgadega vees sulistamine muutus lahedaks kehaväliseks -ja siseseks kogemuseks. Jalutades mõni päev 6-8 tundi meres. Üüratu suur jaks – lisaks väga kerge toit.

Mõne lihtsa harjumusega oled ühtäkki väge täis. Mind jäid segama sünteetilised pinnased ja asfaltteed. Jalgadel polnud eriti mõnus säherdusel pinnasel ning pärast ei taha see mustus jalataldatelt lahti tulla. Googeldasin ja leidsin omale sobiva lahenduse – nimelt jooksmiseks mõeldud maandavad sandaalid. Lisan siia linki, mille kaudu te võite omale isiklikud tellida: http://bit.ly/2DKfgZR

Nende sandaalide sisse on ehitatud vaskühendus maaga, mis loob põhimõtteliselt sama tunde nagu kõnniks paljajalu. Nad on tehtud naturaalsetest materjalidest ning tallad on enamasti kanepist. Ma sain enda omad kätte jaanuari kuus ja just selleks ajaks sulas lumi mõneks päevaks ära. Käisin jalutasin koeraga nende uute sandaalidega. Tundsin oma tavalise kärsituse asemel kannatlikkust ning rahulikult vetrusin koeraga ühises tempos.

Ma lisan teile veel vaatamiseks inglise keelse video, kus ma räägin paljajalu jooksmisest: https://youtu.be/y_6y4C3SgKc

Tervitades,

Simo

Maandamine

Imelugusid juhtub isegi inimestega, kes seda ei usu. Mina kui igipõline skeptik sain kogemuse, mis mind pani lõpuks uskuma. Ma olen aastaid otsinud muutust ja rahulolu oma elus. Kõiksugused katsumused tee peal ja inimesed, kes lihtsalt ajavad vihale.
Loomulikult olen ka suur pioneer, alati teistest kolmkümmend kaks sammu ees ja kõige heaga kursis. Kõige heaga kursis olemiseks, tuleb ka kõige halvaga kursis olla. Tuleb nii välja ja nüüd ma proovin hoopis olla kuldsel keskteel. Siin püramiidi tipus.
Tegelikult elu ringluses oma naturaalsel kohal. Nimelt minu ellu sattus üks tore vidin nimelt maandusmatt. Varem ma mõtlesin, et miks just november ja siis veel veebruar/märts on nii rasked ajad. Ümberringi inimesed survestavad, ilm vintsutab ja koer magab jalutamise asemel.
Tundus ju hall, noh enam ei tundu. Tuleb välja, et inimene vajab kontakti Maa magnetväljaga. Sealt tuleb talle loomulik meelerahu, tervislikkus ja tasakaal. Temaga ühendumiseks on kõige parem puudutada oma nahaga maapinda. Talvisel ajal me seda väga ei tee, välja arvatud päikesereiside ajal, kus me saame ookeanis puhata.
Maandamise mõjud on imelised. Meie keha on positiivselt laetud elektronskeem ja Maa on negatiivselt laetud. Sille Poola ütles oma loengul toredasti, et liiga palju head teeb meid tänapäeval haigeks. Ütleks sama meie elektronlaetuse korral. Nimelt kehas hakkab tekkima põletik maandamatuse korral, mis on loomulik reaktsioon haiguskollete likvideerimiseks.
Põletikulistes protsessides osalevad vabad radikaalid, kelle ülesanne seisneb haigustekitajate elimineerimises. Oma eluks vajavad nad vabu elektrone, mida saab maandatuse korral Maalt endalt. Kuid isoleerituna peavad nad hakkama vabu elektrone röövima keha omadest rakkudest ning selle tõttu tekivad igasugused kroonilised haigused – lausa 90% tervise nähtustest.
Kõige toredam on see, et maandamise teooria on teaduslikult tõestatud ja tundub, et mida rohkem me oleme maandatud, seda tervemad me oleme. Nüüd kulgeb minu esimene nädal maandatuna magades. See on lihtsalt imeline – ma olen olnud krooniline hüpersensitiivne unes vähkreja. Matiga magades ärkan hommikul üles nagu beebi. Olen välja puhanud, silmad on pehmed ja raskelt mõjuvad inimesed jätavad positiivselt ükskõikseks.
Sellised toredad uudised ja nüüd kui maandamist segada teiste praktikatega, siis on tulemused hämmastavad. Näiteks gongi mängides on väga meeldivaid kaemusi kogetud. Koguaeg käib peas ringi, et austa maad ja laula emakesele maale. Minu praktiline meel on lõpuks leidnud oma koha jaatavas keskkonnas.
Siin on üks laul teile, mida ma olen mitu päeva kuulanud:
Mökki järve pildi autor Roman

Mis asjad on toormahlad?

Ma tegin kodus Heyday Bonfire’i mahlast inspireeritud mahla. Aeglase vertikaal külmpressiga kui olla täpne. Mahla sisse läks apelsini, astelpaju marju, ingverit, porgandit ja kurkumit.
Väga maitsev oli, natukene kõrvetav, aga see on hea. Eriti juhtudel, kui on algamas kevad ja organism vajab suur puhastust. Nimelt mahlad lähevad meile otse kehasse. Vajamata suuremat seedimist.
See läbi me omastame omale otse vitamiinid, mineraalid ja suhkrud. Kõiksugused kiudained jäävad omastamata, aga lühikeses perspektiivis on see täitsa hea. Maol on vähem koormust ja kehal rohkem väge.
Mõned inimesed joovad ainult toormahlu ning midagi muud ei söö. See on pika sisemise meeletöö tulemus. Mina soovitan alustada hommikuks või õhtuks mahlade joomisega, et tutvuda oma kehaga.
Paljud veegan toidulised inimesed söövad palju kuumtöödeldud toitu ja vähese elusenergiaga pakendatud roogasid. Neile vastandiks on toormahladel väga kõrge eluenergia sisaldus ning nad aitavad organismil taastuda ja terveneda.
Eriti mahla paastude ajal, kui me lõpetama oma keha koormamise rakse toiduga. Kehal on siis aega taastuda ning luua uusi terveid rakke. Soovitan väga proovida mahlasid. Algul aeglaselt, et uurida kuidas keha reageerib ja hiljem juba vähekene enam.
Tervitades,
Simo

Kõrberebane naaseb

Viimastel kuudel on olnud külm talv ja soe samuti. Olen igatsenud ühte oma harrastust, ehk päikese käes olemist. Eelmine aasta ma olin kolm korda kiirem, kui Kristiina Ehini luuletuses pruuniks teiseks juuniks. See aasta, ma võitsin teda taaskord. Olin juba pruun põhimõtteliselt kogu talve, välja arvatud veebruar, kui hall taevas ajas mind veidikene kaameks.
Miks see nii on? Ma hakkasin ennast karastama ja käima osaliselt paljajalu ennast värskendamas igapäev. Lume sulamise korral on mul kapis olemas jooksmiseks mõeldud maandava toimega sandaalid. Käin kolm korda nädalas saunas ja sealt otse lumehange. Koeraga juttu ajades lähen võtan sokid jalast ja keksin lumepeal paljajalu ringi.
Miks ma seda teen? Loomulikult sellepärast, et tervis oleks. Mõni inimene soovib, et tuleks – mina tegutsen, et oleks. 🙂 Selle juurde kuulub ka tervislik toidulaud ning oma elu aksepteerimine. Kolmas aspekt on maandamine, ehk siis talvistes oludes karastamine.
Üks tore helgeltnägija rääkis mulle, kuidas ta lapsena sai haigustest lahti, kui ta paljajalu õues käis. See pani mõtlema. Kuna ma ise pole haiguse korral seda teinud, aga maandamisest ma saan väga hästi aru. Igatahes, kuhu ma jõuda tahan – karastamine tugevdab meie lümfisüsteemi, harknääret ning väljutab meist staatilist elektrit, ehk siis põletikukoldeid.
Säh teile, elutarkuseid rumalalt! Kuidas mulle öeldakse ja muretsetakse ega mul külm pole, kui ma -10 kraadiga jalutan vestiga vastu. Mul on väga soe ja hea olla. Sügav hingamine, väikene pakase näpistus ja sellele järgnev naeratus teeb kõigile suusajopedele ära. Küsite veel, mida ma söön?
Ma söön enamasti kuumtöötlemata toitu + igapäevane tatraleib. Ma ise süüa kuumutada lihtsalt ei viitsi, see pole üldse praktiline. Ma pigem söön tooreid puuvilju, tatraidusid, juurikaid, rohelist, seeni jms.. Inimesed arvavad, et toorest süües hakkab külm. Pole seni hakanud. Keha tasakaalustab end intuitiivselt ja kui jalgu karastada, siis temperatuur normaliseerub.
Eile õhtul läksin magama otselumehangest. See oli nii mõnus tunne ja koera lasin tuppa. Mõlemad nohisesime oma sügavasse unne. Ärgates oli ikka palav olla. Mida ma tegelikult tahtsin öelda? 🙂
Karastamine teeb Sind pruuniks. Üks mees, kes peab Tartus lodja sauna, ütles mulle – need inimesed, kes käivad tihedalt karastamas neil on loomulik pruun jume. Teda huvitav, kas mina olen ka selline inimene. Sellega saab järeldada, et naha külma pistmine aitab kaasa D-vitamiini sünteesile.
Sellest kogemusest alates kadus mul ükski soov võtta toidulisandeid ja tablette. See on alati olnud kummaline ning mul meelest ära läinud. D-vitamiin, B12, K, Kaltsium, magneesium.. “Kõike saab toidust ja kui vaja, siis keha ise sünteesib” – ütles Sille Poola hiljutisel toortoidu loengul.
Päikest ja pakast,
Simo