Paljajalu hullus (Bosikom)

Suve perioodi algul olen läinud üle paljajalu olemisele. Leian end üha rohkem olukordades, kus keha soovib olla täielikus ühenduses maaga. Käin jalutan ringi ja leian end üha rohkem siin praeguses hetkes. Üks sõbranna ütles, et potipeal sittudes võib jõuda õndsuseni, aga peale kaka ära tegemist on oluline olla osakene loodust.

Kohtusin hiljuti ühe mehega, kes on olnud aastaid paljajalu. Tema oleks ja keha hoiak inspireerisid mind väga. Harva kohtab inimesi, kes tõeliselt seisavad oma jõus. Sirge võimsa seljaga ning usuvad oma kõikvõimalikkusesse. Olles ühenduses maaga avaneb tegelikult värav kosmilistele tarkustele.

Viimastel nädalatel olen avastanud ning läbinud oma hirme selle ees. Kõige mõnusamad kohad, kus olen olnud on ostukeskused. Neis on inimesed nii oma mõtetes, et keegi isegi ei märka, kui olla ilma jalatsiteta. Mitu kuud kandsin maandavaid sandaale, mis on tegelikult peaaegu sama effektiivsed ühenduvuse poolest.

Neid sandaale kandes märkasid inimesed palju rohkem seda, et mul polnud jalas jalatseid. Võib-olla oli tegu ligilähedaselt null kraadilise ilmaga. Nüüd täitsa otsides maandust ning kogedes süvalõõgastavat jalamassaaži – olen teelahkmel.. no kuidas seda asfalti saaks asendada?

Maandamise juures on olulised aspektid voolujuhtivus, kuid puit, betoon, bituumen, asfalt jne.. Nemad ei juhi voolu, kuid omavad teistsuguseid iseäralikke omadusi. Kõige paremini juhivad voolu erinevad metallid ning soolane merevesi.

Ehk, siis mind võib kohata jalutamis mööda teeservasid vähestel murulappidel, ookeani ääres lannaliivadel ja metsa/parkides. Põnev on olnud kogemus, et läbi paljajalu kõndimise hakkab keha tõeliselt ellu ärkama. Meil on eesti keeles ütlemine, et tuleb oma selgroogu kasvatada. Panin tähele, et mul on jäänud osa sellest kasvatamata sõna otseses mõttes.

Jälgides inimesi tänavatel mõistan, et üsna suurel hulgal rahvastikust on seljaga hädasid. Õnneks lahendus on lihtne – olgem paljajalu ja saagem rahulolevateks. Inimesele loomuomasel moel ringi liikudes hakkavad tööle lihased, mis on kaua aega uinunud. Postuur läheb sirgeks (mitte sirgemaks) ning seljalihased hakkavad iseend korrigeerima.

Mõnus jalamassaaž läheb järjest leebemaks kuna tald harjub ära. Mõne ajapärast hakkab ajus veri paremini ringlema ning hakkab tekkima tugev ühenduse tunne kõige olemasolevaga. Sarnane kirjeldus on juturaamatutes haldjatest, kes elavad kuidagi teises võnkesageduses. Olles alati valpad, ärkvel ning rõõmsad. Mõistes kõige elava tagamaid.

Minu soovitus ja kutse teile – ühinegem paljajalu revolutsiooniga ning mõelgem välja mõnusam materjal asfalti asemele või siis lendavad autod (PS: linnas näete mind ikkagist jalanõudega).

Kõike head
Simo