Oskus juhtida muusikat

Muusika lained juhivad meid. Igal inimesel on oma väljendus, kus ta hakkab elama ning tuksuma. Aktiveerides endas loomingulise energia, mis voolab sügavalt maa seest. Räägitakse, et valgustumiseks tuleb endas ühendada maa ja taevas. Ehk, siis olla inspireeritud läbi oma ülemise kanali ning realiseerima seda läbi alumise.

Oma loomingu avamiseks ongi väga hea suunata maa väge ülespoole. Seda energiat öeldakse teisiti seksuaalenergiaks. See on lõppematu allikas meie sees, mis soovib liikuda ülespoole südameni välja. Seda hoides ning suunates õigesse kohta, suudame kogeda terviklikkust. Kus rindkere paisub ja seal sünnib agape ehk armastav-kohalolu.

Palju loomingut, mis puudutab hinge sünnib just läbi selle, kui seksuaalenergia on suunatud otse südamesse. Üks Eesti teadjanaine ütles, et inimestele kõige omasemad tegevused on looduses olemine, loomingulisus ja tühjus. Täpselt sellises järjekorras. Oma sõnadega kinnitas seda, mis on meile juba loomuomane.

Paljud kõige tähtsamad/kaunimad mälestused elus on just toimunud kusagil looduslikus kohas. Palju keerulisem on meenutada sündmusi, mis on toimunud siseruumides. Mäletan, kuidas algklassides maalisin pildi peale kaske kunsti tunnis, mis toimus õues. Lihtsam on mäletada looduses toimunut kui siseruumides.

Looduses olles tabab meid lõputult voolav inspiratsioon. Võnkumine teisel olemustasandil – me tuleme rahu ja mõtluse seisundisse. Lummusesse, mis kannab endas kogu universumi saladusi. Loominguline inimene on lõdvestunud. Rahulikkus pole tingimus, kuid intensiivse protsessi juures lõdvestatuse säilitamine loob keskkonna loominguks.

Selle tõttu öeldaksegi, et tänapäeva linnad pole inimese jaoks keskkond, kus elada. Kunst – tehislik müra, millel puudub taga kandev taotlus, pärsib inimmeeli. Õitsemiseks vajame iseendaga kooskõlas olevat keskkonda. Loodushääled on kõige parim näide – lindude laul, lehtede kohin ja kõige kaunimaks heliks saab lugeda inimhäält.

Viimane neist on inimese poolt loodud rikastus keskkonda, kuid selles peitub võti linnakeskkonna rikastamiseks. Peame välja tulema tehnoloogiatega, mis loovad meeldivat ja helge taotlusega “müra”. Gongi mängides tekitame samuti müra, kuid selle tagaolev taotlus on täis loovat energiat.

Lastele gongi mängides nad lähevad täielikult oma elementi. Jõuavad omasesse keskkonda, kus viibida. Mõned lapsed on omadega täitsa zenid ja teised hoopis hakkavad elama ning mängima. Taotlusega helil on võime kõrgendada meie teadvuseseisundit. Sellepärast on olnud meeliülendav muusika moes läbi aastatuhandete.

Vana Kreekas Pythagorase koolkonnas mängiti muusikat õpilastele igal hommikul ja õhtul, et neid häälestada oma tegevustele. Sealt pärineb meie temperamentne heliredel. Sealsed inimesed tundsid numbri, muusika ja universumi omavahelist suhet. Kreeta saarel mängiti gongi Minose kultuuri ajal.

Paljud vana aja astronoomid on öelnud, et universum laulab meile – kogu tähistaevas heliseb läbi oma kosmilise harmoonia. Laulmise kultuuri on peetud ülal pea igalpool maailmas. Soome – Ugri vanad regilaulud on meile omane kultuuriruumi alge. On aeg taastada see mälestus oma ilus ja säras – kuna meile tulev pärand on paljugi moondunud.

Meie esivanemad elavad igaühes – me sõnaotseses mõttes koosneme nende geneetilisest infost ning läbi selle meil on ligipääs nende mälestustele. Sellest tuleneb kollektiivse teadvuse kinnistumine ning rahvustumine. Me saame läbi oma taotluse meenutada iidseid puhtaid esivanemate laule, mis loovad selle maailmas ilu.

Mitmed regilaulud said moonutatud järeltulevate põlvede teadlikkuse langemise tõttu. Mingi hetk tehti palju kõrtsi, töö ja heietuse laule. Prooviti panna esivanemate tarkus oma aegsesse konteksti, kuid sellega tekkis palju moonutusi. Soome – Ugri rahva alge laulud e hüperborea laulud omavad endas algselt tohutut ilu.

Neid laule kuulates tekibki tunne, et kogu maailm laulab koos päikese ning tähtedega. Lõppematu ilu nagu unenäomaailmades seigeldes, kus kõik on kirgas olemasolemus. Igalühel on olemas osake mälestusest ning võime taastada oma esivanemate tarkust. Vibratsiooni seaduste kohaselt jääb ilmaruumis kajama iga sõna, mis on kunagi lausutud.

Egiptuse ja Eesti kultuuris öeldakse, et inimkeel tuleneb lindudelt. Etruskid olevat kõnelnud lindudega neile omases keeles. Paljud lood jõuavad lõpuks välja Paabeli tornini, mille lagunemisel tekkis maailma musttuhat eri keelt. Kuningas Saalomon, kes oli kõige targem kuningas maa peal mõistis linde omavahel vestlemas.

Sellel kõigel on oma teatud alge, mis vastabki tõele. Kreutzwaldi kogutud muistsetes Wanarahva muinasjuttudes kohtab lindude keelt ning võib väita, et algsed inimesed mõistsid laulu keelt. Kõnelemine on hilisem moonutus puhtast lauluga informatsiooni jagamisest. Eri tsivilitatsioonidel on olnud omane musikaalne häälestus.

Iga ajastus on suhestunud teatud numeroloogilisele alusele. Atlantiitide ajal suheldi läbi number kuue. Lemuurias oli algeks number seitsme ja kõiksuse suhe. Erinevatel ajastutel on olnud oma muusikalised häälestused. Kuulates vana lüürat mängimas on tema kõla keel hoopis teistsugune, kui mõnel hetke elektroonilisel süntesaatoril.

Iidsete inimeste jaoks oli omane luua kauneid helisid. Sellest väljenduvad kaunid monumendid ja perfektses kuldlõikes ehitatud ehitised (püramiidid, Machu Picchu ja Rhodose koloss jne..). Minnes tagasi ajastute lõikus tuleb välja inimtsivilisatsiooni degeneratsioon.

Vanad Foiniikia meremehed omasid kaarte, millele oli märgitud Ameerika rannik. Nemad olid omakorda saanud need veel vanemast allikast Atlantiitide järeltulijatelt, kes esindasid viiendat maailma ajastut. Meie hetkeline kultuur ongi suures osas jäänuk Atlantise pärandist. Oleme taas jõudnud tehnoloogilise kataklüsmi veerele.

Õnneks on inimhinge evolutsioon otsustanud luua maailma, kus saabub tasakaal. Meil tuleb usinalt teha kollektiivseid pingutusi ning mõelda hoolivaid mõtteid oma planeedist. Taoline lähenemine loob vaikse, aga kindla arengu tasakaalul põhinevale ühiskonnale. Ajale, kus tehnoloogilised ja looduspõhised teadmised leiavad omavahel tasakaalu.

Inimene õpib olema looja vääriline nii nagu teda on loodud – kõige võimsaim olend universumis. Sellele tiitlile kaasneb vastutus, kuna omades võimet luua ja hävitada, saab samastuda ainult Agni ehk südame jõuga. Kõik kõrvalekalded, mis meil toimuvad põhilisest tõest, viivad meid ikkagi tagasi südamesse.

Läbi armastuse on võimalik luua meie reaalsuse sfääris. Kõik, mis on tulnud kurjast on kehtetu looming, kuna tal puudub taga armastav/heatahtlik inspiratsioon. Puhas mõte on võimeline liigutama tähti ning looma uusi universumeid. Seda arvesse võttes muutubki tehnokraatlik maailm tühiseks moonutuseks.

Inimvõimed on palju suuremad, kui tühipaljad ekraanid ja mürisevad masinad. Juba praegu mõtlevad kõige usinamad uue ajastu arhitektid elavate majade peale. Kuidas kasutada elektromagnetvälja leviteerimiseks, kuid meil on need kõik võimed endas sees olemas. Füüsiline keha on vibratsioonidest koosnev ning vibratsioon on iseenesest heli.

Õigeid helilaineid kasutades on võimalik mõjutada mateeria tuumolemust ehk luua füüsilises reaalsuses oma soovitud tulemeid. Kuid seda saab teha ainult läbi puhta mõtte. Me kõik oleme teel sinna poole ja võib olla on need mõtted omadega 100 aastat ees. Loodan, et nüüd sai seda ajavahemikku 50 aastavõrra lähemale tuua.

Tervitades,

Simo Santeri Virtanen

http://www.merkabasoundhealing.com

Foto: Anastasia Semjonova

SOOVIDE TÄITUMISEST JA MEIE ENDI MÕTTEST

Meil on igasuguseid lapsepõlve kangelasi, kes on väga väekad ja targad. Me idoliseerisime neid või saime inspireeritud. Mulle meeldib üks fraas ühest räpi laulust: “Kivimehe vanasõna – pöörle maailm,” sellega seondub meie ürgsete esivanemate vägi.

Seda laulu kuulates tuli meelde minu vanaemate ja vanaisade püüe paremuse poole. Sellel laulul oli küll teine sõnum, aga mul tekkis ennist mainitud seos. Praegu on meil populaarsed igasugused sportlased, lauljad ja ideaalkehade omanikud. Lastele kohe räägitakse, et vaadake nende poole.

Vanemad võivad ju selle tõttu ununeda. Luuakse nagu mingisugust lõhet pere ja ühiskonna vahele. Perekonnast saab lõhestunud osa ühiskonnast. Tihti me räägime oma surnud vanavanematest või suhtleme elusatega. Kas meie esimesed superstaarid polnud mitte meie vanemad?

Mingil põhjusel paljud lapsed pettuvad oma vanemates teatud eas. Sellist psühholoogilist nähtust on kirjeldatud, et väikeste tüdrukute rolli sangariks saab nende isa – nende tõeline superman, kes õpetab noorele plikale, mis asi on mees. Sarnaselt suhestuvad poisipõnnid oma emadega, kellest saab nende elus esimene jumalanna – õpetades lapsele, kuidas naise eest hoolitseda ja lugupidada.

Ma palun vabandust, kui ma kõlan stereotüüpselt ja anti-soo-neutraalselt. Minu meelest pole see loomulik, et õpetada poisse ja tüdrukuid samamoodi. Kuutsüklid ja seemnepursked on väga spetsiifilised asjad. Indiaani hõimudes olid noortel meestel meheks saamise katsed. Mindi üksi metsa ja saadi hakkama (tähendab tuldi elusalt tagasi), tehti mõni vägev tegu või midagi selle sarnast.

Naistel olid jälle oma ülemineku rituaalid. Mina nendega väga pole kursis, aga tore oleks kuulda teilt. Olete oodatud jagama oma teadmisi nii meeste kui ka naiste ülemineku rituaalidest ennevanasti ja isegi tänapäeval.

Igatahes oluline asi meheks või naiseks kasvamise juures on see, et me õpime siis kasutama endale antud sünnipärast väge. Läbi oma primordiaalse energia manifesteerima omale sobilikku eluviisi. Paljudki asjad jäävad selle taha kinni, et pole olnud võimalust oma täit väge kogeda. See on tingitud ühiskonna steriilsusest ja muust jamast, mis meil siin maailmas toimub.

Tänasel päeval on tekkinud palju võõramaa praktikaid, mis aitavad meil tasakaalu ja tugevust leida. Need praktikad on väga head asjad, kuid üks asi jäi mind kummitama. Nimelt käisin ühe kuulsa joogastiili tunnis ja seal alatasa heietatakse sealse surnud õpetaja nime. Hakkasin mõtlema, et miks ma pean koguaeg kuulama võõra surnud mehe nime ja talle austust avaldama.

Minu vanaisa oli suur kangelane – ta elas ja suri. Samamoodi teine vanaisa – ta elas ja suri. Mõlemad lõid pere ja lõid teed järgmistele põlvedele, et nemad saaksid kogeda rohkem headust, armastust ja hoolivust. Minu soov ongi nüüd austada oma esivanemaid eelkõige ja siis tulevad kõik need võõramaa gurud ja purud.

Õnneks me oleme tagasiteel oma juurte juurde. Õppides austama oma vanaisaid ja vanaemasid. Tuues fookuse tagasi oma hõimu juurde ehk perekondlikku ringi. Aidates omastel luua tasakaalu. Meie esivanemad soovivad olla kuuldud, tuua oma tarkust meieni ja meie võiksime soovida avaldada neile austust.

See on minu poolne austuse avaldamine, et ma seda teemat olen hakanud nüüd lahkama. Ma olen alles tibusamme tegemas, aga sellegi poolest südames elab lootus elada terviklikku elu.

Tervitades,
Simo Santeri Virtanen

Loe minu blogi: merkabasoundhealing.com
Toeta minu loomingut: patreon.com/simosanteri

Foto autor: Kairi Kivirähk

Paljajalu jooksmine – miks, millal ja kuidas?

Ma käisin sel aastavahetusel Küprosel ja kogesin seal väga hämmastavaid kogemusi läbi paljajalu olemise. Ma kõndisin päevad läbi ookeanis. Jalutasin mööda linna tänavaid paljajalu ning vahepeal tossudega. Seal ma hakkasin märkama suurt vahet. Mõnda aega tossudega jalutades hakkas mul selg valutama ning jalad ära väsima. Mul on päris kallid ja väga professionaalsed jooksutossud, mis peaksid toetama jalga 100%.

Üks hommik ma ärkasin seal reisil olles üles ja mõtlesin, et nüüd on aeg minna jooksma. Kell oli 5 hommikul. Ma otsustasin oma hirmu ületada ning teha seda paljajalu. Läksingi siis sellises koidukumale eelnevas videvikus jooksma. Tänavad olid tühjad – ei pidanud teiste inimeste pilkude pärast põdema.  Tundsin, et keha rüht on nii mõnus. Kerge oli liikuda ja polnud enam ebameeldivat higistamise tunnet.

Higistasin küll, aga teisel moel. Lõpuks jõudsin randa ja käisin ujumas – kõige lõpuks tegin veel üsna füüsilise jooga seeria. Kell oli siis umbes 8 ning ma sain mediteerida täies õndsuses päikesetõusu vaadates. Hiljem liikusin tagasi sinna, kus ma elasin. Üsna kergel sammul ning tohutu suure energiaga, mida harilikult pole olnud pärast 3 tunnist treeningut.

See kogemus pani mind mõtlema, et maast on võimalik ammutada energiat, millega me suudame sooritada füüsilisi katsumusi täie kergusega. Kogu selle nädala Küprosel katsetasin edasi paljajalu olemise väge. Oma jalgadega vees sulistamine muutus lahedaks kehaväliseks -ja siseseks kogemuseks. Jalutades mõni päev 6-8 tundi meres. Üüratu suur jaks – lisaks väga kerge toit.

Mõne lihtsa harjumusega oled ühtäkki väge täis. Mind jäid segama sünteetilised pinnased ja asfaltteed. Jalgadel polnud eriti mõnus säherdusel pinnasel ning pärast ei taha see mustus jalataldatelt lahti tulla. Googeldasin ja leidsin omale sobiva lahenduse – nimelt jooksmiseks mõeldud maandavad sandaalid. Lisan siia linki, mille kaudu te võite omale isiklikud tellida: http://bit.ly/2DKfgZR

Nende sandaalide sisse on ehitatud vaskühendus maaga, mis loob põhimõtteliselt sama tunde nagu kõnniks paljajalu. Nad on tehtud naturaalsetest materjalidest ning tallad on enamasti kanepist. Ma sain enda omad kätte jaanuari kuus ja just selleks ajaks sulas lumi mõneks päevaks ära. Käisin jalutasin koeraga nende uute sandaalidega. Tundsin oma tavalise kärsituse asemel kannatlikkust ning rahulikult vetrusin koeraga ühises tempos.

Ma lisan teile veel vaatamiseks inglise keelse video, kus ma räägin paljajalu jooksmisest: https://youtu.be/y_6y4C3SgKc

Tervitades,

Simo