Sportlik toorveganlus

Tänasel päeval on mitmeid võimekaid sportlaseid, kes jooksevad professionaalselt või oma lõbuks ning meenutavad muistseid tarkuseid. Süües kerget elusat toitu, või siis täistaimset toitu. Mitmed neid katsetavad paljajalu jooksmist. Kuna on avastatud põlisrahvaste hulgast jooksjaid, kes võivad joosta kümneid tunde järjestikku.

Põlisrahvad söövad väga kerget ning primaarset toitu. Tihtilugu olles segatoidulised, kuid õigetes tingimustes on võimalik õitseda täistaimsel toidul. Sellised inimesed, kes on võtnud üle põlisrahvaste ja tänapäeva teadmiseid toitumisest, on arendamas uut toortoidu koolkonda.

Veganlus on kasvamas tänapäeval ning on oluline õppida tegema sporti läbi eluterve toitumise. Tihtilugu unustatakse asjaolusid, et ürgses Kreekas olid olümpiasportlased enamasti taimetoitlased. Enne seda on olnud veel rahvaid, kes olid täis toortoitlased. Nende nimed ja lood on ajaloo käigus ununenud või hävitatud, kuid mälestus säilib.

Eelmise sajandi alguses tegutses nii Eestis kui ka Soomes mitmeid taimetoitlastest sportlaseid. Kirjanik A.Lepp koos mitmete autoritega kirjutasid teoseid täistaimetoitumise alustest. Tihtilugu eelistades toortoitu – võib oletada, et paljud sportlased olid teadlikud sellisest suhtumisest toitumisele.

Eestlastest kõige kuulsaim taimetoitlasest sportlane oli Georg Hackenschmidt, kes valiti 2015. aastal 100 maailma kõigi aegade parima vormiga mehe hulka. Soomest on jäänud meelde “Lendavate Soomlaste” grupp, kus oli mitmeid taimetoitlaseid nagu: Paavo Nurmi, Lauri Pihkala, Hannes Kolehmainen ja tema vennad.

Mitmed neist olid mitmekordsed olümpiavõitjad ning maailmarekordite püstitajad eri pikkusega jooksudistantsidel. Tolleaja sportlastel oli teistusugune suhtumine sporti kui tänapäeval. Kahjuks on säilinud vähe andmeid kogu tolleaegsest taimetoidu liikumisest, kuna peale teist maailmasõda hakati massiliselt propageerima lihasöömist.

Soome koolkonna sportlastel olid huvitavad rutiinid: talvisel ajal kõnniti hommikuti tühja kõhuga 25 kilomeetriseid ringe, alles kevadest hakati jooksma ning tegeleti vahelduva paastumisega. Enne maratoni algust söödi mõned leivaviilud, paar datlit ja natukene kurki. Säherdune toiduvalik on väga sarnane toortoidu söömisele. Keha on kerge ning tegeleb üsna vähe seedimisprotsessidega, kui süüa kerget elavat toitu.

Läbi kerguse on võimalik sooritada üsna häid tulemusi. Teadlased on avastanud, et kui joosta korraga 25 kilomeetrit, siis see võrdub ühe päeva täis paastumisega. Keha puhtana hoidmine on üks eduka sportimise võtmeid. Vana-Kreeka olümpiasportlased sõid enamasti puuvilju ja pähkleid. Põhjamaade sportlaste elustiili juurde on alati kuulunud saun ja külmad talved.

Toortoitumine on meie planeedil üks kõige loomulikumaid viise omastada toitaineid. Iga liik välja arvatud inimese sööb oma toitu toorena. Kuigi meilegi võiks see kasulik olla. Toortoidu liikumine on kasvanud viimase kümne aastaga hüppeliselt.

Üha enam inimesi avastab, et nad saavad läbi toitumise lahenduse oma terviseprobleemidele. Toortoitumine tähendab seda, et söödavat toitu kuumutatakse maksimaalselt 42 kraadini. Minnes üle selle temperatuuri hakkavad toidus olevad ensüümid hävinema.

Hea analoogia on Jaapani vann, milles vee temperatuur on 41 kraadi. Enamik inimesi ei suuda seal olla üle kümne minuti, kuna taoline kuumus tekitab molekulaarset muutust kehas. Tavamõistes tekib keemise tunne.

Toortoidule minnakse üle loomulikul teel. Inimene muutub üha kergemaks läbi sisemise tule. Ta puhastub ja lõpuks tekib vajadus olla aina kergem. Teatud käsitlustes on võimalik ainuüksi toituda päikesest, kuid see teema jäägu teise korda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s