Kes me siis oleme?

Ma tsiteerin alustuseks Riina Grethieli tema raamatust “Suure Jumalanna müsteeriumid” – Meil ei ole vaja otsida väge, tarkust ega eeskujusid väljastpoolt, teistest kultuuridest, vaid omaenda juurest, sest eestlased – aestid – on üks kõige vanemaid tänaseni säilinud rahvaid meie planeedil.

Need sõnad on minu alateadvuses, või siis üliteadvuses, imbunud täie tõega, kuna siinse rahva päritolu ulatub üüratult ammusesse aega. Aja jooksul on tekkinud erinevad riigid, keeled ja rahvused. Ma ei väida, et kõik Eestlased oleksid – aestide, ehk hüperborea ehk valguserahva – liini edasikandjad.

Pigem on nii, et igaüks peab ise ära tundma oma päritolu ja kust tema DNA liin tuleneb. Täna me räägime aestide järeltulijatest, keda leidub üsna palju tänasel eestimaal, Karjalas, Venemaal ja Soomes. Öeldakse, et meie siinne maa on maailma mõistes käbinääre.

See tähendab seda, et kui meie siin väikesel maal lahendame suure asja ära, siis saab kogu maailm mõjutatud. Näiteks võtame esimesena kasutusele absoluutse taastuvenergia, ning meile hakkavad järgnema kõik teised riigid üsna suure kiirusega.

Võib olla tundub see ulme jutt, kuid psühholoogiliselt on juba eelmise sajandi alguses Jungi poolt tõestatud, et inimkond elab läbi ühisteadvuse. Üheskohas juhtub midagi, siis see mõjutab kõiki teisi paiku samamoodi. Meie proovime leida ühendust oma päris päritoluga.

Igatahes ennemuistetel aegadel eksisteeris siinsetel põhja aladel Hüperborea tsivilisatsioon, kus oli omavahel ära ühendatud nais -ja meespoolused. See tähendas seda, et terviklik naiselik jumalanna kehastus väljendus siin igas inimeses ja paigas ning see ilu oli väestatud rahumeelse meesenergia poolt, mis teda hoiab oma jõuga.

See kuldne ajastu kestis sadutuhandeid aastaid, kuid mingi hetk saabus universaalne pimenemise aeg. Tulid teised tsivilisatsioonid eri paigus maailma.. Atlantis, Lemuuria, Mu ja Petranium. Hüperborea kestis veel üsna hilise ajani, kuna Kreeklastelgi on mälestus sinisilmsetest saadikutest kaugelt põhjast.

Lennart Meri on väga asjalikku juttu rääkinud ühendades Kreeklasi Aestidega. Mis see annab meile, kui me oma päris minevikku meenutame. Läbi selle me suudame end väestada rahvana. Saame anda vabaks kannatuse, kuritarvitamise ja lõhkumise mälestused. Võtame omaks oma algse algmustri nagu meid siia loodi.

Paljud inimesed ikka veel usuvad, et 100 aastat elada on üsna kõrge iga. Surm on paratamatus jne.. Tänapäevalgi elab selliseid inimesi, kes suudavad oma saatuse üle ise otsustada. Kuna nad on viinud endast tasakaalu sisemise mehe ja naise. See tähendab seda, et nad omavad sugu, kuid suudavad täielikult austada iseennast ja vastassugupoolt.

Mõned minu tuttavad on rääkinud suure austusega Indiaanlaste vanaematest ja vanaisatest, kes on siin aastasadu tiksunud ning oma teadmisi hoidnud. Selliseid näiteid on veel Siberis ja Hiinas. Kindlasti on veel, aga tuleb lihtsalt olla õiges kohas õigel ajal.

Igatahes oma päritolu meenutades on meil võimalik saada täielikult oma elu loojateks. Me otsustame omaenda saatuse üle ning teeme neid asju, mis meile ainuüksi rõõmu pakuvad. Ununevad vajadused, kohustused ja täitmatus. Kuna omaenda tõelise olemusega suudame iseend täita.

Tervitades,
Simo

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s